Wednesday, May 26, 2010

Hea!


See on vist maailma raskeim tunne. Kõik tundub nii hea ja õnnelik, kuid ometi miski kripeldab. Raske, kui aru ei saa, mis see on. Taibates on veel raskem. Raske, kui hakkan sellele veel rohkem mõtlema. Aina raskemaks läheb, kui ei saa ma sellest kellelegi rääkida. Raskem, kui ma tean, et ei suuda seda esimest korda ka sulle öelda, sest see on esimest korda nii raskelt, nii raskelt reaalne tunne. Ma tean, et ma varsti lähen. See toob meid kõige raskema hetkeni: Tean, et miski ei saa enam kunagi endiseks.
Proovige sellega elada, vot see on raske.

Muidu on ju kõik niiiii paganama hea. Ta oli täna nii armas, kui mind jalatallast pealaeni mõõtis ja lausus ühe ainsa komplimendi, mis punastama pani. Ning Tema oli ka täna armas, kui muretses mu pärast ja rääkima tuli ja naeratas ja naeratas ja vaatas. Mul on nendega vedanud. Olen kindlasti vesistaja, sest mind ajab nutma mõte, et see on kõik läbi. Väga hea, aga pisut kurb. Kuid ei, see ei ole meie viimane kohtumine, mitte veel.

Hea. hea. he. h. HEA.

No comments: