Saturday, May 29, 2010

Laevasõit on tore sõit


Ma pole pikalt nii palju maganud ja nii palju kõndinud.
Ma ärkasin iga tunni tagant üles, et lülitada sisse tuled ja telekas ning vaadata laeva "õuepilti," et kas oleme juba uppumas. See kordus nii terve öö. Ja minu õnneks või õnnetuseks me ei uppunud ühtegi korda. Siiski ma kontrollisin ka üle peopildid ja ööklubid, kas inimesed juba jooksevad hüsteeriliselt minema. Olin valmis võtma madalstarti kui taipasin, et me ikka ei upu. Kujutasin ette, mis jääks kõik ütlemata inimestele, kui mind enam ei oleks. Praegu tänan jumalat, et ma hirmust neile SMS-e ei saatnud ja tõtt ei rääkinud - ellu jäin ju. Ma taipasin, et mul oleks kahju, kui peaksin laevatekile jooksma ilma läpakata, lõpukleidita ja muude asjadega. Mõtlesin enda peas hetke olukorda, kui ma peaksingi välgukiirusel jooksma ja mu mõtetest jooksid üle kohad, kus vajaminevad asjad asuvad (et ma ikka surmaeel kiiresti saaksin need krabada). Ma kaalusin, kas peaksin riided ära vahetama, et ma ei peaks õue jooksma pitžaamas. Kui me hakkame vajuma nagu kurikuulus Titanic, siis ei oleks mul ju aega vahetada veel riided. Kõige rohkem julgust andsid mulle need rihmad, mis voodipesu kinni hoiavad. Olin pidevalt kahevahel: kas panna ennast nendega kinni või ei.
Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull.
Sain kaks lõpukleiti nagu niuhti ja nüüd peaksingi valima, kummaga lähen.

Muidu on kõik tip-top. Naeratus ulatub Pluutoni ja ise olen väljamagatud energiahunnik. Keegi minuga nii muuseas kaklema ei viitsi tulla või naerma või langevarjuga hüppama või jooksma või kukerpalle tegema? Liiga palju magatud. Häire, täna öösel tuleb siis muuvi-maraton. Lõpp-punkt 4 ootab juba pikka aega mu hirmunud nägu.

Rõõmu teile, delfiininäod.

No comments: