Velotamine

Marteniga peatus rongijaamas, lähenema hakkaski üks välkkiirusel tormav kaubakas!

Muki, Matu, Pähma, Meila - ei kestnud kaua, aga oli tore!

Pärast seda sõtkusin Matuga Tõraverre, tema muidugi tegelikult Tõrtsu mäe alla. Kartsin seda koera, kes eelmise suve üks öö mind istmikust hammustas. Õnneks teda ei olnud. Tsillisime veel rongijaamas. Möödus ka üks rong, mis Marteni rolleri pikali paiskas. Kahjuks ei olnud tegelikult asi rongis...

Tee peal sai kõneletud veel unistustest ja edasisest elust. Hea oli! Nauditav.

Öine sõit Tõraveres oli lummav. Kõrvaklappidest käis nii mahe ja heatuju muusika, et lausa luks oli sõita. Mööda alleed sõites observatooriumi poole on alati olnud näha Suur Vanker. Nii oli ka praegu. Tegelinskid ütlevad, et Suur Vanker on tähtkuju. Ei, mõned siiski ei nimetaks teda tähtkujuks. Samas tuuakse ka välja, et on hea kasutada teda kompassina. Jah - minu jaoks näitab Suur Vanker kodu suunda. Olen alati, juba väiksest peale, jälginud teda koju kõndides või sõites. Pea kuklas ning alati teades, et ta on seal.

Lisaks kaks langevat tähte lõpuks näitasid ka mulle end. Mina lollike ja naiivne soovisin igal korral sama. Elame näeme!