Miks mu maailm keerleb nii kaunilt?

Miks mu maailm keerleb nii kaunilt? Ma tahaksin armuda. Ja armastada. Võib-olla ainult armuda. Kõik keerleb. Päris reaalselt. Ma ei maga, aga ka ei valeta. Nii kaunilt. Pole ühtegi muremõtet peas. Vaid soov leida kedagi, kes leiaks mind. Kes vaataks mind teistmoodi. Kes kaitseks mind. Kõige rohkem, keda saaksin ma usaldada. Võiksin rannas kerra tõmmata. Keegi ei ütleks halvasti. Ütleks kaunilt. Nagu mu maailm praegu. Mu targad sõbrad kõnelevad ajaloost. Suurtest meestest, kes on võimsad. Neid armastati. Neid jumaldati. Nendest räägiti ka siis, kui neid ei olnud enam olemas. Ka mina sooviksin seda. Sooviksin, et keegi räägiks minust, kui olen eemal, kui olen ära. Räägiks. Kaunilt. Kaunimalt isegi, kui mu maailm keerleb. Miks mu maailm keerleb nii kaunilt? Kas see on õnneotsing või armumisotsing? Või on see maailm? Ma tahaks sind. Ma tahaks sind lasta mu kaunisse maailma. Keerlevasse maailma. Huvitav. Nii kaunis oled. Jah! Palun, kas sa tuleksid minuga randa ja naudiksid seda kaunilt keerlevat maailma?