Friday, July 1, 2011

Tükike und mu silmas

Boston on üks laul, mis aitab mind alati. Nii hästi kui halvasti. Nii rõõmsalt kui kurvalt. See lihtsalt kuidagi aitab.

Paar päeva on olnud täis tantsu, kallistusi ja suurepärast ajaviitmist. Tahaks aja peatada ja kõik välja lülitada. Mitte kõik, aga pigem tahaks ennast reaalsuse eest ära peita. Või reaalsuse enda eest?
Muretu. Hoolitsen enda eest. Kui mitte ainult enda, siis kellegi teise - vähemalt mitte enam maailma eest.

2 comments:

Anonymous said...

Tere Kaisa! :)

Ütlen kohe ära, et isiklikult ma Sind ei tunne. Kuid leidsin ühel päeval Su tantsublogi (kaisatants.blogspot.com). Armastan ka ise tantsimist ning leidsin sellest blogist palju häid koreograafe, pilte, stuudioid, tsitaate ja tohutult inspiratsiooni ja jõudu. Viimases postituses kirjutad, et on võimalik, et Sa enam ei saagi tantsida. Siit loen õnneks, et käid tantsupeo proovides ja kõik tundub korras olevat. Küsiksingi puhtast inimlikust uudishimust - kuidas on Sul läinud? Kas Sa tantsid veel? Minu arvates oled Sa küll suurepärane tantsija. Milline pühendumus, nautimus ja ilu! :)

PS. Sa oled ka väga hea kirjutaja :)

Kõike kaunist, palju kordaminekuid, õnne ja naeru Sulle,
Anni-Teele.

Kaisa Kattai said...

Tervist!
Oi, kui hea on kuulda sellist vastukaja. Jah, tantsupeol ma olen ning ühes tantsulaagris ka suvel käin - kuid kõik on veel lahtine. Tänu tantsupeole leidsin, et ei suuda sellest mitte mingi hinna eest lahti lasta. Ometi on kõik mu tervise taga. Asi ei ole halb - aga kohe kindlasti mitte ilus. Kui avaldada pisut isiklikult, siis pean veel käima mõndadel uuringutel, kuna diagnoosi mulle ei osatud veel panna. Loodame parimat! Sest nagu ma aru sain, ei ole ma valmis mitte mingi hinna eest seda maha jätma. Rääkimata mu tulevikuplaanidest, mis vajavad täitmist!
Suured tänud Sulle! Sellised ütlemised ja kommentaarid annavad nii palju jõudud mulle!
Suurepärast suve sulle - naudi kõike ja ole julge!
Kaisa