Pisikeste õrnade kristallidega tüdruk kõndis tänaval. Nägu helkis väikestest teemanditest. Kuid kandis kaasas ta nägu, mis oleks hirmutanud nii mõndagi - julget, uhket, iseseisvat. Möödujad märkasid vaid ilu. Mõned valu. Mõned pöörast meelt. Kuid üks jäi seisma. Vaatas. Uuris kristalle. Kaalus. Kust sai tüdruk endaga kaasa midagi jäädavat.
"Minevikust minevikku rännates," lausus tüdruk. "Kõike kannan endaga kaasas, kuna unustada oleks patt."
Võõras tuli lähemale. Vaatas veel viivuks. Vaadeldes tundus, nagu mööduksid aastad ta silme eest. Ta tõstis käe, mille järel tüdruk ehmatas. Võõra soe käsi lähenes tüdruku näole ja õrna liigutusega pühkis ta maha kõik kivikesed. Vaatas. Viivuks. Seejärel kummardus neiu näo juurde ja sosistas: "Mineviku hõlmad tegelegu minevikuga. Tulevikku tuleb vaadata vaid läbi tõelise pale."
Võõras keeras ringi ja lahkus.
Viimane suvekuumus tegi omatöö ja muru sai niidetud.
To-do list on kurguni täis.
No comments:
Post a Comment