Friday, January 31, 2014

esimene lend

Tantsijad andsid mulle külmavärinad. Minutid, mis on igaveseks minu mälusoppi jäädvustatud. Minutid, kus sain tunda ennast võõraste inimestega nii koduselt, turvaliselt ja avatult. Minutid, mis sulatasid lahti ka mu miinuskraadides näpuotsad. Nad andsid mulle külmavärinad olles nemad ise. Julgedes olla nemad ise. Julgedes olla.

Ja mina viskasin neile ette veel sellise loo. Nii isikliku. Nii saladusliku. Nii "meil on kõigil sisimas neid mõtteid." Nad jagasid neid mõtteid minuga.
Ma ei saa vist neile kunagi tänulikum olla.


Wednesday, January 29, 2014

You could still be

what you want to. 



This week's inspiration and song for contemporary dance

Tuesday, January 28, 2014

i'm still learning to love

That moment, when a song can make you feel scared. Vulnerable. Still alone. Moment, when dance moves make you face your fears. Your true feelings. Yourself. 
That moment, when you feel so broken... yet so together. 


Wednesday, January 22, 2014

Kohvik

Ka mina tulen ükspäev kohvikusse jaanuarikuu päeval, kui kraadiklaas näitab -15. Ja istun maha. Oma karvane müts peas ja punased huuled ees. Ja naeratan vahel ning naudin iseenda seltskonda. Ainus asi, mille ma ostan on šokolaadijäätis. Ja siis ma söön seda ning vaatlen inimesi. Ja loodan, et ka keegi mind nii vaatleks, nagu mina seda vanaprouat praegu.
Ja eemal istuv, ristsõnu lahendav vanem härrasmees oma sooja kohviga tundub nautivat väga seda ilma. Või oma mõtteid. Kuna oma pilku ta aknast ära ei saa.
Ja nad on teineteise poole selgadega. Aga kui nad vaid teaks, et võib-olla ümberpöörates ootaks neid meeldiv jutuajamine või sõbralik noogutus. Võib-olla ootaks neid üks kena sõprus või pilguvahetus. Kuid võib-olla ootaks neid lihtsalt teadmine, et nad ei ole üksi, kes suudavad nautida elu lihtsaid hetki.

Ma tahaksin neid kallistada.
Ja tänada neid,
et nad tuletasid mulle meelde, kuidas elu koosneb väikestest võludest.

Sunday, January 19, 2014

breath

Tass head kohvi hommikuti ei tee kohe üldse päeva halvemaks. Pigem avanevad sellega mu silmad oleviku äratuskella peale. Ja ma olen õnnelik elu lihtsatest võludest.


Märkus iseendale: nüüd on aeg tegutseda. Ja kaotada oma aeg millegi nimel töötades. Enda nimel töötades. Sukeldudes merre ei olegi kõik ühtemoodi kaunis. Vaid kummaliselt kaunis. Heade ja veadega. Naudi tööd kummaliselt kaunis olevikus - ning peatselt jõuab kätte ka kummaliselt kaunis ning väärt tulevik.

Wednesday, January 15, 2014

not waiting

finally acting. 
I believe that we have to have back-up plans. It's not because the lack of hope in the first place. It's simply a part of being active. 
I don't just wanna knock on doors and wait. I want to knock and kick down many doors and see, which one wants me. 
Vice versa. 

The difference can be seen only a little bit in these photos. But it's just what I wanted!

Tuesday, January 14, 2014

isiklik rahulolu

Julgen tunnistada, et vahel mulle meeldivad need lahtised uksed - kui seisad ja piilud sisse. Ootusärevus ning teadmatus vallutavad mu meeled ja ma tunnen end kui pimedana kommipoes - teadmatuses, mis maitse mu meeli kõditama hakkab. Need võta või jäta variandid. Need hüppa ja uju olukorrad. Need head või vead, millest ma tulevikus õpin.
Kuid inimesed tihti ei jäta ust lukust lahti või enese- ning kasvamiseaega. Nad tahavad vastuseid. Ning ainus võimalus on minul istuda, vaadata lootusetult enda ette ning küsida valju häälega: "Mida te minult ootate?" Mitte dramaatiliselt. Konkreetselt. Segaduses. Nad patsutavad õlale ja ütlevad, et ei oota midagi. Või et nad tahavad ainult head. Või et nad lihtsalt sooviks selgitust. Valetavad. Nad ootavad palju. Kuid keegi neist ei vaevu selgitama. Nad lihtsalt ootavad. Ja mina ootan vastust. Ja me lihtsalt kõik koos ootame, kuni ma saan taas jälle julguse kokku võtta ning ise oma meeli kõdidata. 

Nii klišeeliselt või rumalalt kui see mõnele inimesele võib kõlada: inimene peab olema õnnelik. Punkt. Inimene peab elama. Mitte "ära elama." 




Monday, January 13, 2014

Remember what it means to you

It's fearless to start again. To start over. Start from zero. Fearless to try and challenge yourself. It's fearless to put yourself out there and trust life. Fearless to stop sitting and finally stand up.
It's fearless to start hoping again. Working. Achieving. Challenging. 
It's fearless to start living again. 

Summer 2013

Saturday, January 11, 2014

Thursday, January 9, 2014

Kuid kui elu ei anna sulle sidruneid?

Siis mine naaberaeda ja nopi need ise.


Ehk keskendu ja ole iseendaga ja mõtle. Ning kui tunned, et oled täitsa valmis, täitsa kohe nii valmis nagu pruuniks läinud banaan - siis astu koduuksest välja ja tee kõik soovitu teoks. Usu mind. Veidikene puhkust on vaja. Suudad siis vähemalt soovitut ka nautida... mitte lihtsalt teha. 


Monday, January 6, 2014

Can you fill it?

Lennujaamad tekitavad minus hea tunde - see on tulek kuskilt, minek kuhugi. See on otsuse langetamine, seiklemine ja vabaduse tunnetamine. See on alustamine ja lõpetamine, mugavustsoon ja kartus, tänulikkus ja avastus.
Iga lennujaamanägu ei ole lihtsalt killuke massist. Need räägivad mineviku õppetundidest, naudingutest ja kogemustest. Tuleviku ootustest, kartustest ning ärevusest.
Kuid eelkõige on nad oleviku inimesed. Otsuse langetanud inimesed. Pole keegi ütleja, kas otsus on hea või halb. Pole keegi ütleja, kuhu ja miks nad lähevad. Kui neil on tung - siis lähevad.
Sisimas nad teavad.

Taaskord tunnen end lennujaamainimesena. Taas kord õnnelikuna. Hirmul, kuid kartmatuna.
Sisimas ma tean.




Saturday, January 4, 2014

"See you soon"

The school adventure starts again. Luckily I am feeling excited and ready to take everything in. To start improving more, learning more, reading more and living more. A lot of questions have been answered and because of that I'm finally confident about my plans and actions for the next semester. 
It has been a wonderful ride so far - now I just have to get out of the 'sleep-mode' and show some action. 
Action of mentally travelling. 

Gingerbread house, ice-skating and amazing last dinner in Sfäär. 

Thursday, January 2, 2014

Kiss of the 2014

The amazing moment of reunion. Reunion with the wonderful other half's of me. Reunion with myself.

Finally I can feel that I am back. Physically I have been everywhere and lived two lives. Thankfully the winter winds have pushed me in to the right position again. Maybe not physically, but definitely mentally. I'm ready to travel. Ready to make mistakes and enjoy them. 
The glass is definitely half full. Full of anticipation. 

New Year's Eve in Tallinn with the greatest company I could ever ask.