Wednesday, February 19, 2014

Don't be scared to walk alone

Don't be scared to like it. 


Kui mu elu vahel teeb vaheaja keerlemisest ja uuest informatisoonist ja uutest nägudest... siis ma istun ja vaatan välja. Oma uue laua taga tööl. Sisemine vaatlus ei ole selle pärast lõpetatud. Ma lihtsalt naudin ka välja poole vaatamist, et leida, mida oodata, keda oodata ja miks oodata. Need kõrgustest paistvad valgusvihud ei tundugi enam nii kaugel. Kas nemad on laskunud madalamale? Või mina olen tõusnud kõrgemale? Või on meie kohtumine hakkanud ristuma kuldsel keskteel?
Kuid ei, nad ei tundu enam nii kaugel. Samas ei taha ma ka poole sõidu pealt midagi ära sõnuda. Enne õhtut hõisata - kuigi olgem ausad, kell näitab kindlasti juba pigem uneaega kui keskpäevaseid valguskiiri. Kuid nautida ju võib. Nautima lausa peab. Tänulikkust peab näitama. Tänulik peab olema.
Mu oma New York on mulle lähemale jõudnud. Nüüd ma näen seda. Kui mitte lähemale jõudnud, siis olen ise sammu lähemale teinud. Olen selle avastanud enda aknast.

No comments: