Thursday, December 24, 2015

Season of gratefulness

It's the season of gratefulness.
And I am most grateful for those who make the best out of me. Without saying anything, without trying, without guiding. Those who inspire me to dance and write, who inspire me to quit whatever is not good for my soul and for those who just randomly swing into my life and decide to stay. Grateful for those who share hugs and maybe only quick "Hello"-s, but leaving me with so much - their energy, laughter, warmth, silliness and hope. The ones who decide to fight for their own creation and are always up spirit... even when things aren't going the way they naturally planned.
I am most grateful for those who have taught how not to be jealous and taught me that I simply need to do the things for myself... so I can help others. For those who move me when I need a push and for those who see me when I need a time for a break.
It's the season of gratefulness.
And even though it has been the year of hunger games, endless tears and honest fights... it has also been the most wonderful year full of connection and humour.
Connecting with people I never though I would connect this way.
Re-connecting, just-met-ting, out-growing.
Being so high. And the lowest I've ever experienced.
Luckily now there's only one way to climb back up. With laughter. With humour. With hope and revolution in me.
With heart full of gratefulness.

Year full of unlucky decisions... and extremely lucky accidents.

Saturday, December 19, 2015

Lase rusikad lahti. vol kaks - inimesed

Lase rusikad lahti ja vaata oma käsi. Mõtle siiralt kätele, mida oled hoidnud ning headusele, mida oled kandnud.

Lase rusikad lahti ja lehvita. Viibuta sellele juhile, kes laseb sind üle tee ning väikelapsega emale, kes bussis otsib istekohta mitte ainult endale. 

Lase rusikad lahti ja austa. Neid, kes on su ümber, kes omavad enda mõtteid, tundeid ja nägemusi. Austa neid, kes ei jaksa teistele vastata samaga. Nad väärivad püüdluse eest siirast applausi. 

Lase rusikad lahti ja suru neil kätt, kes julgevad mitte armastada "traditsiooni" ja suru neil kätt, kes julgevad armastada leidmata selle definitsiooni. 

Lase rusikad lahti ja ära muretse, kust veganid saavad proteiini. Vaata enda suhu ning taipa, kas su elu jagab sulle piisavalt adrenaliini. 

Lase rusikad lahti ja jäta emotsioonide sõda. Kõik selles haiget saavad, kuid vaid üksikud paranevad, teistele jäävad sügavad haavad. 

Lase rusikad lahti ja püüa kinni, mis maha kukub. Pole olemas kedagi, kes kord abi ei vajaks, on aga vähe neid, kes seda pakub.

Lase rusikad lahti ja osta midagi, mis hoopis su hinge paitab. Naudi teatrit, mine tantsi või laula, tee midagi, mis ka ennast aitab. Ära ainult näe, vaid kohe julgelt vaata - kõike poole pepuga tehes võid end kohe kirest eemale saata. 

Lase rusikad lahti ja austa neid, kes sinuga sama värvi ei jaga. Pole midagi inimlikumat kui inimlikkus ning aksepteerimine silmade taga. Austa neid, kes kodus ei saa olla, ava käed ning võta nad enda hõlma alla. 

Lase rusikad lahti ja paita pisikesi kodu otsijaid. Kas vanemad pole õpetanud, et aidatakse abivajajaid? 

Lase rusikad lahti ja ava enda ees ajalehed. Vii end kurssi, mis toimub, enne kui oma mäeotsa taas eksisteerima lähed. 

Lase rusikad lahti ja hoia oma ümbrust. Austa loodust ja klassikalist kirjandust. Kasvata usaldust ja vahel vaata kahtlevalt teadust. 

Lase rusikad lahti ja ava enda uks või süda või mõistus, sellele, kes varem koputanud ei ole. Õhtud ei anna alati vastuseid, küsi uuesti hommikupoole. 

Lase rusikad lahti ning pane käima muusika, mis kõiki inimesi ühendab.
Lase rusikad lahti ning lausu eksinuile sõnu, mis neis hirmu vähendab. 
Lase rusikad lahti ning armasta erinevusi enda kõrval.
Lase rusikad lahti ning armasta hommikuid nagu pühapäeval.

Lase rusikad lahti ning saa tuttavaks enda kõrval seisva inimesega. 
Usalda kõhutunnet ning proovi vaadata südamega.

Lase rusikad lahti
ning lama kellegagi vanalinnas keset teed
vaadates tähti. 


Tuesday, December 15, 2015

Mu vabadus

Nad ütlevad, et ma teen õigesti.
Aga ometi nad ei usalda mind.
Miks?
Sest nad ei usaldaks iseennast.
Nad ei paneks ennast
sellisesse situatsiooni.
Kus seisab kätes vaid vabadus.
Miks?
Sest vabadus on kõige õudsam õnn,
mida inimene kogeda saab.
Sellega ei oska midagi peale hakata.
Miks?
Sest sul on vastutus.
Iseenda ees.
Ja ainus usaldus.
Iseenda sees.

Friday, December 11, 2015

Lase rusikad lahti. vol üks

Lase rusikad lahti ja vaata oma käsi. Kui palju oled sa nendega juba teinud, keda puudutanud ja paitanud, kelle eest hoolt kandnud ja kui iseenda eest võidelnud. 

Lase rusikad lahti ja mässi oma käed teise ümber. Kallista seda, kellest aru sa ei saa, sest äkki siis hakkad mõistma. Kuula teda nii lähedalt, nii täpselt, et sõnad, mida lausub, muutuvad üheks sinuga.

Lase rusikad lahti ja ära reageeri, kui keegi lausub midagi, millesse ei usu sa. Iga hetk, situatsioon ja inimene ei vaja su energiat ja kisa. Nad ei oota seda. Nad ei ole tihti seda väärt. Vahel võid enda tähelepanu sulgeda.

Lase rusikad lahti ja otsi headust. Vaata, kellele saad tänaval oma käe anda ning vaata, kellele saad kodus lausuda "Hommikust." 
Lase rusikad lahti ja tule oma kupli alt südame juurde. Mida kõike sa võiksid kätega teha, korda saata, muuta ja siis taipaksid, kuidas astuda armastusse suurde. 

Lase rusikad lahti ja vii lilli põhjuseta. Ole haavatav põhjuseta. Ole eksinud põhjuseta. Ole vait põhjuseta. Naera põhjuseta. 
Ole hooliv tingimusteta.

Lase rusikad lahti, et saaksid kirjutada. Ükskõik, millest hoolid sa. Või kui ei soovi, et siis saaksid joonistada.

Lase rusikad lahti ja haara päikesest. Või haara kuust või tähtedest. Kuid haara sellest, mis sind edasi viib, haara sellest, kelleta ei oleks sa siin.

Lase rusikad lahti ja nopi marju, mida saaksid hiljem süüa. Ning järgmine kord viia aga naabrinaisele külla. 

Lase rusikad lahti ja näita oma inimlikkust. Kui sa oled haavatav või eksid, kui oled ehmunud kui eksid. Kui ei toitu sa vaid teiste ebaõnnest, vaid nende tõelisi saavutusi kuulaksid. Ütle "aitäh" isegi kui tunned kohmetust ning näita teed võõrale ja lõpus jaga ka julgustavat naeratust. 

Lase rusikad lahti ja ole inimene. 
Ära muretse, kui vahel jutt ei jookse. Ja see on okei. Meil kõigil on kapis luukeresid, millest hoidutakse. 
Ära muretse, kui vahel meie jalad ei jookse. Ja see on okei. Meil kõigil on lendutõusmiseks vaja, et meist hoolitakse.

Lase rusikad lahti, sest muidu, kellegi käest sa kinni hoida ei saa. Vaatad ja näed, kuidas võiks... aga avada ennast ei suuda. 

Lase rusikad lahti ning hoia kätes, seda kellega igatsed tantsida. 
Lase rusikad lahti ning luba endale maailma ja inimkonda armastada. 
Lase rusikad lahti ning ära harjumusest sulge neid.
Usalda elu ja austa juhuseid.


Monday, December 7, 2015

The truth behind "Hey Laura"


Sa lased kella ning mitte keegi ei vasta. Ja sa vajutad uuesti, sest loodad, et oled siiski selle õige ukse taga. 

Inimesed vaatavad mulle otsa ja küsivad, kus on su emotsioon? Mille nimel see kõik?
Aga see olin mina. Tühi emotsioonidest, oodates maavärinat ja selle tulemusi ning koputades valele uksele. 
Koputan korraks kõigile südamele, sest peame taipama ja leppima, et emotsioone on rohkem kui algeline õnnelikkus ja kurbus. Kõik need varjundid seal vahel on omamoodi ausad ja tõesed, oleneb vaid, kas me soovime neid näidata ja seejärel märgata. 
Me kardame seda reaalset emotsiooni - seda horisontaalset ilmet, mis meid kõiki vahel valdab. Ennast teadlikult peegeldades me alati naeratame või teeme midagi, mida soovime endast jäädvustada... ning see on väga normaalne ja kohane mälestuste ning minapildi esiletõsmiseks. Kuid miks mitte vaadata ennast vahel kõrvalt siis, kui meid valdab emotsioon, mida peeglist me isegi iseendale ei taha näidata? Ükskõiksust, tühjust, tüdimust, igapäevasust, ebameeldivat mustrit. 

Nii mõndagi ehmatas see ära - mitte, et emotioon oleks nii dramaatiliselt kõikuv või üllatav - vaid neid üllatas minu igapäevasuse ning selle koreograafia vahe. Või just samastavus. Samuti üllatas neid taipamine, et - julgen öelda kuus kuud, kui mitte rohkem, - nägid nad mind sellisena... teadmata, kuidas ma koguaeg kella helistan. Võib-olla teades, aga mitte aktiivselt tunnistades. 
Tühjus mu silmis ja sellel hetkel ka hinges oli tagamõttega. Vahel peegeldab emotsioon niivõrd tugevalt olevikku, et tekitab ebamugavust. Tõeline haavatavus tekitab ebamugavust. Mitte olla "nii kõrgel armastuses" ja siis "nii madalal tükkideks" tekitab ebamugavust. Kus on piir, mis on päris ja mis on tagasitoodud tõesus?
Ma ei olnud eksinud ega mõelnud, kas seisan vale maja ees. Usun, et teadsin seda juba kaua aega, aga lootsin, et miskit sellest seismisest muutub. Lootsin vastuseid ilma küsimusi esitamata. Ja nii ma tiksusin, teadmata, kas see on paratamatus või saab olukord muutuda. Igaüks mu teel oli pandud pausile, mu tegevused ja inspiratsioon oli pausil ning eelkõige olin pausil mina. Ärkasin üles oma võõras igapäevas, tegin neid samu liigutusi, ootasin muutust ja läksin magama sama võõra igapäevaga. Tõmbasin enda juurde rohkem apaatsust, kui tundelisust; rohkem igavust kui spontaansust ning rohkem võõrast kui hingelisust.
Kõik oli pausil ning ei, mitte "puhkusel" vaid konkreetsel pausil.
Ja ma tahan vabandada kõiki ees, kes lootsid sel teel mu seest hommikuvalgust kätte saada. Sealt tuli vaid ebamäärast äikesetormi.
Uudishimulikele inimkeeles ma selgitada ei soovi... sest säärane uudishimu ajab uppi. 

Hetkel näen enda ümber ja lähedal nii mitmeid inimesi, keda raputatakse iga päev tühjaks nagu soolatoosi. Kõige rohkem kurvastab mind, kuidas nad on leppinud sellega... kuidas nende jaoks ei ole enam olemas jõuluvana - mis on arusaadav - kuid nad ei leia enam "aseainet." 
Midagi nad siiski ootavad ja loodavad, kuna uksematilt nad kaugemale ära ei julge astuda. Kardavad, et asi võib veel hullemaks minna. Kuid sellisel hetkel ma soovin, et nad mõistaksid - sellest saab ainult paremaks minna. 


Mul oli vaja endale otsa vaadata. Soovisin asetada ennast olukorda, kus ma teen midagi nii mehhaaniliselt, et sellest kaob maagia ja lapselikkus, edasiviiv jõud. Tahtsin vaid näha, mis on valesti oma olevikus, et muuta enda tulevikku. Ma olin küllalt olnud tüdinud, tühi ja jõuetu - lootuses, et midagi paraneb, aga õigupoolest ei parane mustri rikkumisega midagi. Muster tuleb kustutada ning uut alustada. 
See on see rumal tunne, kui vaatan endale praegu selles liikumises otsa - kuidas ma ootasin valget laeva. Seisin iga päev samas sadamas, ümisesin sama laulu ja mõtlesin päevast päeva samu mõtteid, milles puudusid ideed ja naer. 

Jumal tänatud, et sealt sai välja tuldud. Sellistel hetkedel ennast kõrvalt vaadates saan aru, kes ma olen. Ja see ei ole (olnud) mina. See on mina teises ajas, teises ruumis, teises seisundis. Kuid hetkekski polnud see minu naturaalne, hingepõhjast põlev, üüratute uudishimulike silmadega põrnitsev "mina."

Me jõuame varem ja hiljem sinna, kus me peame olema. Mul võttis see teistsuguse pöörde... aga ma jõudsin koju. Võõrastav on end nüüd selles ruumis vaadata... vaatad ennast, aga ei tunne ära.