Sa lased kella ning mitte keegi ei vasta. Ja sa vajutad uuesti, sest loodad, et oled siiski selle õige ukse taga.
Inimesed vaatavad mulle otsa ja küsivad, kus on su emotsioon? Mille nimel see kõik?
Aga see olin mina. Tühi emotsioonidest, oodates maavärinat ja selle tulemusi ning koputades valele uksele.
Koputan korraks kõigile südamele, sest peame taipama ja leppima, et emotsioone on rohkem kui algeline õnnelikkus ja kurbus. Kõik need varjundid seal vahel on omamoodi ausad ja tõesed, oleneb vaid, kas me soovime neid näidata ja seejärel märgata.
Me kardame seda reaalset emotsiooni - seda horisontaalset ilmet, mis meid kõiki vahel valdab. Ennast teadlikult peegeldades me alati naeratame või teeme midagi, mida soovime endast jäädvustada... ning see on väga normaalne ja kohane mälestuste ning minapildi esiletõsmiseks. Kuid miks mitte vaadata ennast vahel kõrvalt siis, kui meid valdab emotsioon, mida peeglist me isegi iseendale ei taha näidata? Ükskõiksust, tühjust, tüdimust, igapäevasust, ebameeldivat mustrit.
Nii mõndagi ehmatas see ära - mitte, et emotioon oleks nii dramaatiliselt kõikuv või üllatav - vaid neid üllatas minu igapäevasuse ning selle koreograafia vahe. Või just samastavus. Samuti üllatas neid taipamine, et - julgen öelda kuus kuud, kui mitte rohkem, - nägid nad mind sellisena... teadmata, kuidas ma koguaeg kella helistan. Võib-olla teades, aga mitte aktiivselt tunnistades.
Tühjus mu silmis ja sellel hetkel ka hinges oli tagamõttega. Vahel peegeldab emotsioon niivõrd tugevalt olevikku, et tekitab ebamugavust. Tõeline haavatavus tekitab ebamugavust. Mitte olla "nii kõrgel armastuses" ja siis "nii madalal tükkideks" tekitab ebamugavust. Kus on piir, mis on päris ja mis on tagasitoodud tõesus?
Ma ei olnud eksinud ega mõelnud, kas seisan vale maja ees. Usun, et teadsin seda juba kaua aega, aga lootsin, et miskit sellest seismisest muutub. Lootsin vastuseid ilma küsimusi esitamata. Ja nii ma tiksusin, teadmata, kas see on paratamatus või saab olukord muutuda. Igaüks mu teel oli pandud pausile, mu tegevused ja inspiratsioon oli pausil ning eelkõige olin pausil mina. Ärkasin üles oma võõras igapäevas, tegin neid samu liigutusi, ootasin muutust ja läksin magama sama võõra igapäevaga. Tõmbasin enda juurde rohkem apaatsust, kui tundelisust; rohkem igavust kui spontaansust ning rohkem võõrast kui hingelisust.
Kõik oli pausil ning ei, mitte "puhkusel" vaid konkreetsel pausil.
Ja ma tahan vabandada kõiki ees, kes lootsid sel teel mu seest hommikuvalgust kätte saada. Sealt tuli vaid ebamäärast äikesetormi.
Uudishimulikele inimkeeles ma selgitada ei soovi... sest säärane uudishimu ajab uppi.
Ma ei olnud eksinud ega mõelnud, kas seisan vale maja ees. Usun, et teadsin seda juba kaua aega, aga lootsin, et miskit sellest seismisest muutub. Lootsin vastuseid ilma küsimusi esitamata. Ja nii ma tiksusin, teadmata, kas see on paratamatus või saab olukord muutuda. Igaüks mu teel oli pandud pausile, mu tegevused ja inspiratsioon oli pausil ning eelkõige olin pausil mina. Ärkasin üles oma võõras igapäevas, tegin neid samu liigutusi, ootasin muutust ja läksin magama sama võõra igapäevaga. Tõmbasin enda juurde rohkem apaatsust, kui tundelisust; rohkem igavust kui spontaansust ning rohkem võõrast kui hingelisust.
Kõik oli pausil ning ei, mitte "puhkusel" vaid konkreetsel pausil.
Ja ma tahan vabandada kõiki ees, kes lootsid sel teel mu seest hommikuvalgust kätte saada. Sealt tuli vaid ebamäärast äikesetormi.
Uudishimulikele inimkeeles ma selgitada ei soovi... sest säärane uudishimu ajab uppi.
Hetkel näen enda ümber ja lähedal nii mitmeid inimesi, keda raputatakse iga päev tühjaks nagu soolatoosi. Kõige rohkem kurvastab mind, kuidas nad on leppinud sellega... kuidas nende jaoks ei ole enam olemas jõuluvana - mis on arusaadav - kuid nad ei leia enam "aseainet."
Midagi nad siiski ootavad ja loodavad, kuna uksematilt nad kaugemale ära ei julge astuda. Kardavad, et asi võib veel hullemaks minna. Kuid sellisel hetkel ma soovin, et nad mõistaksid - sellest saab ainult paremaks minna.
Mul oli vaja endale otsa vaadata. Soovisin asetada ennast olukorda, kus ma teen midagi nii mehhaaniliselt, et sellest kaob maagia ja lapselikkus, edasiviiv jõud. Tahtsin vaid näha, mis on valesti oma olevikus, et muuta enda tulevikku. Ma olin küllalt olnud tüdinud, tühi ja jõuetu - lootuses, et midagi paraneb, aga õigupoolest ei parane mustri rikkumisega midagi. Muster tuleb kustutada ning uut alustada.
See on see rumal tunne, kui vaatan endale praegu selles liikumises otsa - kuidas ma ootasin valget laeva. Seisin iga päev samas sadamas, ümisesin sama laulu ja mõtlesin päevast päeva samu mõtteid, milles puudusid ideed ja naer.
Jumal tänatud, et sealt sai välja tuldud. Sellistel hetkedel ennast kõrvalt vaadates saan aru, kes ma olen. Ja see ei ole (olnud) mina. See on mina teises ajas, teises ruumis, teises seisundis. Kuid hetkekski polnud see minu naturaalne, hingepõhjast põlev, üüratute uudishimulike silmadega põrnitsev "mina."
Me jõuame varem ja hiljem sinna, kus me peame olema. Mul võttis see teistsuguse pöörde... aga ma jõudsin koju. Võõrastav on end nüüd selles ruumis vaadata... vaatad ennast, aga ei tunne ära.
No comments:
Post a Comment