Mu pea on tühi. Täpselt nii tühi kui üks pea saab olla. Ma tahan päästa iseennast ja kõike, kes vajavad, kuid samal ajal ootan päästmist. Mu kodu on täis mind ning mu maailm on täis mu kodu. Soov on joosta, aga rajada peatuspaiga juured. Hirm on jääda... ning ka minna. Raske on tühjale peale seletada, et kõik on hästi; raske on tormi ajal lendu tõustes rahulikult hingata. Nii jube vastikult raske võib olla, aga see on vaid märk sellest, et toimumas on midagi, mis toidab hinge. Midagi, mis tähendab midagigi.
Mu pea on tühi - kui tühi. Kuid mu süda on täis - mind ennast ja kõike, mida armastan. Või keda armastan. Tean nii selgelt, mida soovin ja miks, kuid endale tunnistamine tuleb nii raskelt. On aeg, kus kõik arvamused, kahtlused, meeldimised ja "peaksid-võiksid" tuleb pausile panna. Kõige tähtsama ning armsama kallal tuleb töötada, tuleb seda nautida ning vajadusel paitada. Enda süda vajab rohkem tööd kui me arvame, rohkem tähelepanu kui usume.
Minu minemised ja tulemised jäävad alati tulema ja minema. Sellega pean lihtsalt leppima - sellega tahan leppida, sest ega ilma ei saakski. Nüüd peab aga enda ees vastutuse võtma - pole enam kellegi teha, kuidas ja millal ma õitsen. Tõeline, iseenda järgi elamine hirmutab - kuid on ainus - ainus võimalus. Ainus võimalus elamiseks.
Mu pea on tühi - kuid pole tühi. See on täis mu süda. Ja mu süda on täis mu armastust.
No comments:
Post a Comment