Near iseenda üle feat. Poola

Kui keegi märkab, siis ma ütlen küll, et see ei loe - aga tegelikult natukene ikka loeb. 
Kui keegi märkab seda tehes mu õnne, siis just see loeb kohe palju.
Ja inimesse võib uppuda, nähes teda õnnelikuna - mitte räkides, vaid nähes. Nähes, kuidas ta ei usu oma olemasollu, kuidas ta ei usu elu olemasollu. See vähene usk ei tee teda õnnetuks vaid paneb teda imestama, imetlema ja imeliselt liikuma. Paneb teda mõtlema iseendale kõige täisväärtuslikumal viisil, pühib tema peast väiksemadki kahetsused või hirmud ning ta pehmub - sest kohtub iseendaga.
Ta võib ka laginal naerda. Seda aga ainult iseendale - kui keegi kuuleb, siis loodab, et teine mõistab, võib-olla naerab kaasa. Aga naerab iseendale, iseenda kõhust, iseenda organitest ja rakkudest - naer viib ta liigutused ruumi ja kogu ta maailm on… armastuse armumist täis.
Ja kes saakski sel hetkel mitte ellu armuda?

Ta katsub mitte unustada momente, kui ta riietas end vaid iseendale, kui ta naeris iseendale ja iseenda üle, kui ta liikus iseendale. Need tõehetked on ausad iseendale, vaadaku teised täpselt nii nagu nende sisemaailm peegeldab - tema liikus… iseendale, sest iseenast armastab ta tervislikul moel kõige rohkem. 

Muidu ei saaks ta miskit muud armastada.