Friday, September 30, 2016

1:27

Ma parem tunnen nii palju
et hingamiseks
ei jätku tuult.
Kui
matan
end elusalt käevangu inimesele,
kes ei loe mõtteid
mu suult.
Ma liialt palju vabandan,
ma tean,
kuid paratamatult tunnen,
et hapral, õrnal hetkel
võib soov mu juurest minna
ning ma selleks
end valmis sean.
Võib-olla ealeski
ei hakka ma uskuma oma ilu
kuid tea,
et armastan ma ennast nii
nagu sel sügispäeval
voodist vaadatuna
lehtede vahel, lahkuvat päikest vilus.
Mind tundma 

on
pandud palju,

palju,
millisena ma ennast
nägema peaks -
kuid kuidas käituma ja olema,
olla kellegi ese,
seda

pean ma veaks.
Seega laotan
ma
ennast oma jalgade ette,

ja sellele,
kes soovib maitsta
mu aega


ning ootan,
mis saab,

kas püsin või kaotan pea.
Kuigi 
ka sel pole tähtsust,
sest mul praegu
praegu on hea. 




Sunday, September 18, 2016

1:27





Calling me beautiful
hundreds of times
won’t make me more of it,
won’t make me believe it.
But it will remind me
that it’s possible
to find beauty in me.
(Thank you.)


_____________

Kutsudes mind kauniks,
sadu ja sadu kordi
ei tee mind selleks,
ei pane mind seda uskuma.
Kuid see tuletab mulle meelde
et on võimalus
leida minus ilu.
(Aitäh.) 




Wednesday, September 14, 2016

Vaikuses

Ma püüdsin täita oma vaikust, sest see tektitas ebamugavust. Kuid ma ei aimanud, et selles vaikuses on minu enda liigutused, hingamine ja minu enda, täitsa minu enda vaikus. Ilma ühegi informatsioonita, ühegi hirmuta või ihalduseta - see vaikus, milles eksisteerin - millega eksisteerin. Sõnuseletamatult vaikne oli. Mida ma olin kartnud? Kõndida iseendaga, lasta ööl enda peale vajuda, tunnistada olla päevast väsinud, tunnistada olla õnnest joobunud - kõhklusteta? Jutusuminas, kus inimesed ei valitse oma ideid, leidsin ma enda - kes ei valitsenud iseennast. Selles suminas mu keha karjus vaikuse järele, mu meel aga vaikis vaikuse järele. Vapralt ta vaikis, ootas ja vaikis, vaatas ja vaikis, kuidas mu füüsiline karje tormas ühest tänava otsast teise ja palus vaikust - ise taipamata, et ilm oli surmvaikne. Füüsis soovis vaigistada vaikuse, milles ta juba hingas, soovis vaigistada meele, mis juba tasa ootas.
Füüsis väsis. Tõmbas hinge suures saginas ja vaikis - arvamusteta, jooksuta, iseendaga ja vaikusega. Märkas, kuidas kõik ta ümber on nii tasa, õhk on nii kaunilt paks ja samas nii kerge, et tõstab ta selles vaikuses endast üle. Hingeldas, sest vaikuse otsimine oli väsitanud, hingeldas nii kõvasti, et lõpuks väsis ka hing. Ja ta oli vaikuses. Selles sõnuseletamatus vaikuses, kus ta võib olla väsinud, aga õnnest armunud; ta võib olla segaduses, aga muusikast toitunud; ta võib olla õnnelik - kartmata, kõhklusteta, muretsemata... kas ta võib olla.