Friday, September 30, 2016

1:27

Ma parem tunnen nii palju
et hingamiseks
ei jätku tuult.
Kui
matan
end elusalt käevangu inimesele,
kes ei loe mõtteid
mu suult.
Ma liialt palju vabandan,
ma tean,
kuid paratamatult tunnen,
et hapral, õrnal hetkel
võib soov mu juurest minna
ning ma selleks
end valmis sean.
Võib-olla ealeski
ei hakka ma uskuma oma ilu
kuid tea,
et armastan ma ennast nii
nagu sel sügispäeval
voodist vaadatuna
lehtede vahel, lahkuvat päikest vilus.
Mind tundma 

on
pandud palju,

palju,
millisena ma ennast
nägema peaks -
kuid kuidas käituma ja olema,
olla kellegi ese,
seda

pean ma veaks.
Seega laotan
ma
ennast oma jalgade ette,

ja sellele,
kes soovib maitsta
mu aega


ning ootan,
mis saab,

kas püsin või kaotan pea.
Kuigi 
ka sel pole tähtsust,
sest mul praegu
praegu on hea. 




No comments: