Vaikuses

Ma püüdsin täita oma vaikust, sest see tektitas ebamugavust. Kuid ma ei aimanud, et selles vaikuses on minu enda liigutused, hingamine ja minu enda, täitsa minu enda vaikus. Ilma ühegi informatsioonita, ühegi hirmuta või ihalduseta - see vaikus, milles eksisteerin - millega eksisteerin. Sõnuseletamatult vaikne oli. Mida ma olin kartnud? Kõndida iseendaga, lasta ööl enda peale vajuda, tunnistada olla päevast väsinud, tunnistada olla õnnest joobunud - kõhklusteta? Jutusuminas, kus inimesed ei valitse oma ideid, leidsin ma enda - kes ei valitsenud iseennast. Selles suminas mu keha karjus vaikuse järele, mu meel aga vaikis vaikuse järele. Vapralt ta vaikis, ootas ja vaikis, vaatas ja vaikis, kuidas mu füüsiline karje tormas ühest tänava otsast teise ja palus vaikust - ise taipamata, et ilm oli surmvaikne. Füüsis soovis vaigistada vaikuse, milles ta juba hingas, soovis vaigistada meele, mis juba tasa ootas.
Füüsis väsis. Tõmbas hinge suures saginas ja vaikis - arvamusteta, jooksuta, iseendaga ja vaikusega. Märkas, kuidas kõik ta ümber on nii tasa, õhk on nii kaunilt paks ja samas nii kerge, et tõstab ta selles vaikuses endast üle. Hingeldas, sest vaikuse otsimine oli väsitanud, hingeldas nii kõvasti, et lõpuks väsis ka hing. Ja ta oli vaikuses. Selles sõnuseletamatus vaikuses, kus ta võib olla väsinud, aga õnnest armunud; ta võib olla segaduses, aga muusikast toitunud; ta võib olla õnnelik - kartmata, kõhklusteta, muretsemata... kas ta võib olla.