Ajataju

Ma olen otsustanud seda aega kasutada. Põrgata kokku oma kohustustega, mitte lasta minema lahendamata probleeme ja täiendada ennast suurte tunnetega. Kui väljas on pärastlõunane hõng ning päike peegeldab kui hommikuvalgust, tuleb endale meeldetuletada, et on aeg, kus päike tõuseb ja loojub samal ajal. See on aeg, kus pilk peatub edasi sõitvas autos ja meelepildid jäävad tänu tähelepanule ning valmisolekule sisse hõljuma. See on nukker aeg, kus taipad kui kiiresti kõik edasi liigub, soovides seda peatada... ning samal ajal kaob sul ajataju. Unustad ajataju. Unustad end vaatama seda pärastlõunast valgust, mis teeskleb olla päeva algus. Meelest läheb ära, mis tektites enne  hirmu aja ees; miks kõik tundus nii lahendamatu ja ajendas tunnet, et isegi ühestki katki rebitud praost ei tule enam valgust läbi. Saan vaid lubada, et kasutada aega pilgu seisma jätmiseks ning taasavastamiseks on aja täisväärtuslik kasutamine.
Otsustame, et vahel peab meie aega kasutama meeldetuletamiseks. Ka kõige elementaarsemate tunnete, kohtade leidmiseks. Kõige elementaarsema enda valgustamiseks.