Sunday, January 22, 2017

Avarust

Pimeduses ei näe avarust... vaid siis tuleb seda tunnetada. Loodud kaitsekihti tuleb lüüa augud, tuleb seda raputada ja lõhkuda, et valgus saaks taas sisse paista.
Mul ei ole vaja kaitset. Mul on vaja avarust. Vajan merd ja näha selle elu, seista mägede otsas, vaadata ning tunda võimalusi. Mitte karta kõrgust vaid vaadata, et ma ei kukuks. Vajan kõrgeid maju ning katuseid, suuri akndaid ja tühjasid heinamaid. Avarust, mida loovad öised tänavad, kus ruumi on nii palju; kirjutuslauda, kuhu oma mõtted mahutada. Avarust, mida tekitab liikumine ruumi ühest otsast teise; liikumine ühest sihtpunktist teise. Vajan avarust oma pähe ja sisse, et mitte ära uppuda kõige alla, mis soovivad klammerduda. Avarad ideed ja ausad vaateväljad, midagi ei ole palju, midagi ei ole vähe. Lõputut kõnniteed kuid lõputut metsa. Lõputut armumist kuid lõputut armastust. Avarust, mis tekib esimese kevadpäiksega silmas.
Valik on minu. Sest minu keldris on väga pime. Olen istunud ootuses nagu loodaks, et tuleks keegi ja leiaks mu siit alt. Aga siin on ju liiga pime. Ukselink tuleb üles otsida.

Thursday, January 12, 2017

Ärkvel? Väga.

See on nii ilus, aga hirmutav, aga ilus ning seega sa tead, et need hirmud ei ole seda väärt.
Miski ei alga otsast peale, aga see... see nagu algaks. Kelle või mille tagasitulek see on? Ma täpselt ei tea. Minu? Kohe kindlasti. Armastusse armumise? Kohe kindlasti.
Nagu seisaksin vanalinna katusel ja ütleksin, et ma võin kukkuda. Ma võin vaadata. Ma võin edasi minna. Ma võin jääda. Ma võin kõike teha, sest ümber on nii ilus. Rahu. Ümber on rahu. Ja ehmatus, sest ma tunnen, et olen seal kohal - olen seal - olen.
Nagu hõljuksin soolases merevees ning võiksin uppuda. Ja võiksin ujuda. Võiksin lasta lainel kanda end kaugele või hoopis kaldale. Võiksin teid kõiki täis pritsida, rõõmust. See rahu, mis lubab seda kõike teha on ilus. Ja mina olen seal - olen kohal - olen - ei lähe.
Nagu ma istuksin 21:22 elutoas, laua taga ning ärkaksin. Nagu ma oleksin olnud tükk aega unes. Mitu päeva? Ei - mitu nädalat. Võib-olla kuu või kaks. Aga ma ärkan. Ma ärkasin. Muidugi tunnen piinlikust, mida ma unesegasena või unes kõndides teinud olen... kuid nüüd ma olen ju ärkvel. Rahulikult ärkvel, rahu sees. Üllatunud? Väga. Ärkvel? Väga. Samas erutunud? Väga. Ma ei osanud seda nüüd niimoodi oodata.
Miks ma ei suutnud end varem äratada? Miks äratuskell ei helisenud? Miks te ei raputanud? Või see oligi mu äratus?

See ilu ja rahu ja ärkamine on minuga. Olen mina. Ma lihtsalt olen -- ning ma olen nõus jagama, kasvama, liikuma -- koos. Minu valik on tehtud.



On palju head ja vähe paha. Palun, teeme nii, et ma enam pahasse oma pead, jalgu ja kopse kinni ei lööks.

Monday, January 2, 2017

First 1:27 in 2017

Sa oled jõgi,
millesse ma sukeldusin.
Lootsin, et põhi on soe
ja liivane.
Võib-olla pisut
pehmeid vetikaid.
Sukeldusin
pea ees,
kinniste silmadega,
suvetuult nautides,
kiirelt.


Aga põhja polnud.
Kus ma olen?




You are a river
in which I dived into.
I hoped the bottom is warm
and sandy.
Maybe there will be
soft seaweeds.
Dived in,
head first,
eyes closed,
tasting the summer wind,
fast.


But there was no bottom.
Where am I? 




Sunday, January 1, 2017

Farewell to 2016

It was the year of grand changes. Different zip codes, places I called home, people who came and decided not to leave, and poems full of awakening. The year when my body got hit, broke down and cried, and the year when I understood it's time to heal and take time. Some good ones tried to find the connection we had, but little did we knew we were grown apart, no more emotions to add. I found a person who surprised me, showed me around and introduced me to my creative thoughts and sounds. Peace was made with me and a foreign land, I never want to escape again because it all can work out as I planned. 2016 was the year full of self-love, or at least learning how and seeing what could do and what I could become. It had its magic of breaking me into little parts, but luckily I found my way back in art. The whole year I thought maybe writing kills my mind yet I learned who I am and now I love the one I did find. I worked with people who I disagreed and helped the ones whose hands shake and bleed. 

It wasn't the year I enjoyed, I loved, I made... but it was the year when I understood I shouldn't be so afraid. I still am a bit but I try not to, it's now 2017 and I like to believe that chances are new. 
Morning light will still take my breath away, but this year I promise to live and find the beauty after it... and it's going to be okay.