Miski ei alga otsast peale, aga see... see nagu algaks. Kelle või mille tagasitulek see on? Ma täpselt ei tea. Minu? Kohe kindlasti. Armastusse armumise? Kohe kindlasti.
Nagu seisaksin vanalinna katusel ja ütleksin, et ma võin kukkuda. Ma võin vaadata. Ma võin edasi minna. Ma võin jääda. Ma võin kõike teha, sest ümber on nii ilus. Rahu. Ümber on rahu. Ja ehmatus, sest ma tunnen, et olen seal kohal - olen seal - olen.
Nagu hõljuksin soolases merevees ning võiksin uppuda. Ja võiksin ujuda. Võiksin lasta lainel kanda end kaugele või hoopis kaldale. Võiksin teid kõiki täis pritsida, rõõmust. See rahu, mis lubab seda kõike teha on ilus. Ja mina olen seal - olen kohal - olen - ei lähe.
Nagu ma istuksin 21:22 elutoas, laua taga ning ärkaksin. Nagu ma oleksin olnud tükk aega unes. Mitu päeva? Ei - mitu nädalat. Võib-olla kuu või kaks. Aga ma ärkan. Ma ärkasin. Muidugi tunnen piinlikust, mida ma unesegasena või unes kõndides teinud olen... kuid nüüd ma olen ju ärkvel. Rahulikult ärkvel, rahu sees. Üllatunud? Väga. Ärkvel? Väga. Samas erutunud? Väga. Ma ei osanud seda nüüd niimoodi oodata.
Miks ma ei suutnud end varem äratada? Miks äratuskell ei helisenud? Miks te ei raputanud? Või see oligi mu äratus?
See ilu ja rahu ja ärkamine on minuga. Olen mina. Ma lihtsalt olen -- ning ma olen nõus jagama, kasvama, liikuma -- koos. Minu valik on tehtud.
On palju head ja vähe paha. Palun, teeme nii, et ma enam pahasse oma pead, jalgu ja kopse kinni ei lööks.
No comments:
Post a Comment