Sunday, January 22, 2017

Avarust

Pimeduses ei näe avarust... vaid siis tuleb seda tunnetada. Loodud kaitsekihti tuleb lüüa augud, tuleb seda raputada ja lõhkuda, et valgus saaks taas sisse paista.
Mul ei ole vaja kaitset. Mul on vaja avarust. Vajan merd ja näha selle elu, seista mägede otsas, vaadata ning tunda võimalusi. Mitte karta kõrgust vaid vaadata, et ma ei kukuks. Vajan kõrgeid maju ning katuseid, suuri akndaid ja tühjasid heinamaid. Avarust, mida loovad öised tänavad, kus ruumi on nii palju; kirjutuslauda, kuhu oma mõtted mahutada. Avarust, mida tekitab liikumine ruumi ühest otsast teise; liikumine ühest sihtpunktist teise. Vajan avarust oma pähe ja sisse, et mitte ära uppuda kõige alla, mis soovivad klammerduda. Avarad ideed ja ausad vaateväljad, midagi ei ole palju, midagi ei ole vähe. Lõputut kõnniteed kuid lõputut metsa. Lõputut armumist kuid lõputut armastust. Avarust, mis tekib esimese kevadpäiksega silmas.
Valik on minu. Sest minu keldris on väga pime. Olen istunud ootuses nagu loodaks, et tuleks keegi ja leiaks mu siit alt. Aga siin on ju liiga pime. Ukselink tuleb üles otsida.

No comments: